Lapsed peavad mängima – iga päev mitu tundi, võimalikult iseseisvalt ja segamatult, koos teiste lastega, nii toas kui ka õues. Kes arvab, et mängimine on kasutu ajaviide, mõttetu laste jant või pelgalt lollitamine, see eksib. Mängimine on kõige edukam haridus- ja arenguprogramm, õppimise kuninglik distsipliin ja maailma parim didaktika! Miks see nii on, saate siit teada.
Margit Franz, raamatu „Täna jälle ainult mängitud – ja sealjuures palju õpitud!“ autor
1. Mängimine on lastele sünnipärane
Inimene on „Homo sapiens“ ja „Homo ludens“, st tark ja mängiv inimene. Mängimine kuulub tõenäoliselt inimese vanimate kultuuritehnikate hulka. Inimene jagab oma mänguinstinkti paljude teiste imetajatega. Kuna evolutsioon on selle käitumise esile toonud, on mängimisvajadus inimeses sügavalt juurdunud. Ühtki last ei pea mängima ergutama, motiveerima ega kutsuma. Ta lihtsalt mängib – kõikjal ja igal ajal.
2. Mängimine on lapse põhivajadus
Nagu söömine, joomine, magamine ja hooldus, on ka mängimine inimese põhivajadus. Reformipedagoogi Maria Montessori jaoks on mängimine lapse töö. Kui lapsed mängivad, tegelevad nad oma mänguasjadega tõsiselt ja keskendunult. Mängimine on lapse peamine tegevus ja samal ajal tema arengu peegel. Iseseisev mäng soodustab mitmel moel lapse õppimis- ja arenguprotsesse.
3. Mängimine pakub rõõmu ja lõbu
Ükski laps ei mängi eesmärgiga midagi mõttekast õppida. Lapsed mängivad kirega, sest see teeb neile rõõmu. Nad naudivad oma iseseisvat tegutsemist ja selle käigus kogetavat enesetõhusust. Lapsed on loomult uudishimulikud ja uudishimu on maailma parim õpetamismeetod. Nad proovivad väsimatult uusi asju ja koguvad sel viisil väärtuslikke elukogemusi. Mänguline õppimine on nauditav ja terviklik õppimine, sest selles osalevad kõik meeled – ka niinimetatud „mõttetus“.
4. Mängimine treenib keha
Liikumisrohke mängu oluline ülesanne on veel noore keha treenimine. Lihaseid, kõõluseid ja liigeseid tugevdatakse. Liikumisjadasid proovitakse, koordineeritakse ja harjutatakse. Sel viisil õnnestub teha üha keerulisemaid tegevusi. Liikumisrõõm muutub tervisliku arengu mootoriks, mis võimaldab kujuneda kehateadvusele, keha kontrollile, liikumiskindlusele, vastupidavusele ja suutlikkusele. Füüsiline jõupingutus ja emotsionaalne kaasatus panevad proovile kogu isiksuse. Kõik see soodustab isiksuse terviklikku arengut. Siin võivad olulise panuse anda ka seiklus- ja mänguvoodid. Eelkõige seetõttu, et „treening“ toimub iga päev ja täiesti märkamatult.
5. Mängimine ja õppimine on ideaalne kombinatsioon
See, mis esmapilgul tundub vastandlik, on tegelikult unistuste kombinatsioon, sest mängimine on lastele parim arenguvõimalus. See on lapsepõlve põhiline õppimisviis. Mängides mõistavad lapsed maailma. Mängu- ja lapsepõlveuurijad lähtuvad sellest, et laps peab enne kooli minekut olema mänginud omal algatusel vähemalt 15 000 tundi. See teeb umbes seitse tundi päevas.
6. Mängimine leevendab stressi
Kui jälgime lapsi mängimas, näeme ikka ja jälle, et nad töötlevad oma muljeid mängu kaudu. Rollimängudes lavastatakse ilusaid, rõõmsaid, aga ka kurbi ja hirmutavaid kogemusi. See, mida laps mängib, omab tema jaoks iseenesest mõtet ja tähendust. Siin ei ole niivõrd oluline saavutada mingit kindlat eesmärki või tulemust. Palju olulisemad on mänguprotsess ja kogemused, mida laps saab mängu käigus enda ja teiste lastega kogeda.
7. Mängimine on sotsiaalne õppimine
Erinevas vanuses ja erinevast soost lastest koosnev mängurühm pakub optimaalset arengukeskkonda sotsiaalseks õppimiseks. Sest kui lapsed üksteisega mängivad, tuleb ellu viia erinevaid mänguideid. Selleks tuleb teha kokkuleppeid, leppida kokku reeglid, lahendada konflikte ja leida lahendusi läbirääkimiste teel. Oma vajadused tuleb mänguidee ja mängurühma huvides tagaplaanile jätta, et ühine mäng üldse saaks tekkida. Lapsed püüdlevad sotsiaalse ühtekuuluvuse poole. Nad soovivad kuuluda mängurühma ja arendavad selle kaudu uusi käitumismudeleid ja strateegiaid, mis võimaldavad neil ühtekuuluvust tunda. Mängimine avab tee enda „mina“ juurde, aga ka „minast“ „sini“ ja „meieni“.
8. Mängimine soodustab loovust
Mängides kujundavad lapsed omaenda reaalsust. „Ei saa“ ei ole olemas – õitsengus olev kujutlusvõime teeb peaaegu kõik võimalikuks. Kujutlusvõime, loovus ja mäng on üksteiseta mõeldamatud. Laste mängutegevused on nii keerukad kui ka leidlikud. Neid luuakse ikka ja jälle uuesti. Mängus tekivad sageli probleemid, mida tuleb lahendada. Lahenduste otsimine moodustab olulise osa mängust. See avastav õppimine on aktiivne maailma omandamine omaenda huvides.
9. Mängimine ületab piire
Mängimine on väga oluline sõprussuhete ning kultuuri- ja keelebarjääre ületavate kontaktide loomisel. Lasteaed on koht, kus elatakse sotsiaalkultuurilist mitmekesisust. Kohtumiste ja koosolemise võti on mäng. Mängides kasvavad lapsed oma kultuuri sisse ja mängides loovad nad üksteisega kontakti, sest mängus räägivad kõik lapsed sama keelt. Laste avatus teiste suhtes ja huvi uue vastu ületab piire ning võimaldab uute suhete mustrite tekkimist.
10. Mängimine on lapse õigus
Lastel on õigus vabaajale, puhkamisele ja mängimisele. See õigus mängida on sätestatud ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklis 31. ÜRO lapse õiguste komitee rõhutab, et laste mängimine peaks toimuma iseseisvalt ja olema vähem täiskasvanute poolt juhitud. Lastehoiuasutuste ülesanne on võimaldada lastel segamatult mängida stimuleerivalt kujundatud ruumides – nii siseruumides kui ka väljas. Mängu soodustav pedagoogika võimaldab tüdrukutel ja poistel arendada oma mänguoskusi ning annab vanematele võimaluse näha, kui hästi nende lapsed mängides arenevad.
Esmakordselt avaldatud ajakirjas „kindergarten heute“ 10/2017, lk 18–19
Täna jälle ainult mängitud
Margit Franzi asjatundlik ja samas praktiline käsiraamat „Täna jälle ainult mängitud – ja sealjuures palju õpitud!“ avab laste mängu tähtsust. See aitab lasteaiaõpetajatel veenvalt tutvustada „mängukeskset pedagoogikat“ ja selle tohutuid hariduslikke eeliseid nii lapsevanematele kui ka laiemale üldsusele.
Autorist
Margit Franz on lasteaiaõpetaja, diplomeeritud sotsiaalpedagoog ja diplomeeritud pedagoog. Ta on olnud lasteaia juhataja, Darmstadti Kõrgkooli teadustöötaja ja pedagoogiline nõustaja. Täna töötab ta iseseisva erialaspetsialistina, autorina ja ajakirja „PRAXIS KITA“ toimetajana.